Trepikoda- Maja selgroog

18. sept  Madis. Kommentaarid: 0
Alates sellest, kui inimesele tuli pähe hakata elama mitmel tasapinnal, on maadeldud vertikaalse liikluse probleemiga. Mobiilne redel? Või statsionaarne trepp? Sestpeale on majad läinud sadu kordi kõrgemaks, trepile on tekkinud konkurent lifti kujul, kuid trepiprobleemist ei saa üle ega ümber tänapäevalgi. Isegi kui trepp põhiplaanile ka hästi istub, teeb see fassaadil kindlasti mõne viguri. Õigupoolest hakkab trepp alles nüüd täiskasvanuks saama, arvab Anneliis Aunapuu.

 

Maailma esimene trepp oli ilmselt kaldu tõstetud palk, sälgud astmeteks. Edasi liiguti mugavuse poole, pandi kaks palki kõrvuti ja sälkudesse toetati astmelauad. Aina lihtsamaks minnes kahandati materjalipaksus miinimumini… Muide, sellist (männipuust, odavaimat) ürgtreppi pakuvad trepifirmad häbenemata tänapäevalgi… Kuid seda rada pidi me edasi ei lähe, konstruktsiooni asemel teeme juttu trepi asupaigast ning selle valgustusest.

Linnas jalutades ja maju vahtides võtab kuju arusaam, et fassaadidesse on kodeeritud arhitekti suhtumine – kas ta peab treppi maja uhkuseks või alandavaks paratamatuseks. Seda reedab fassaadijaotus või lausa terve hoone kompositsioon.

Esindusfunktsiooniga trepp
Tallinnale tüüpilise gooti majatüübi kõrges diele’s ehk eeskojas, mida valgustasid suured fassaadiaknad, paiknes ka teisele korrusele viiv puidust trepp. Seega oli trepilkäijatele tagatud päevavalgus fassaadiakendest.

Ka hilisemad ja uhkemad majatüübid, renessanss- ja barokklossid, lubasid enamasti endale suurt fuajeed, milles kulges avar trepp. Sageli kulges see kaarjalt mööda seina­äärt, ilma teravate käänakute ja vahemademeteta, mis närviliselt ruumi tükeldaks. Muide, sellest on eeskuju võtnud ka tänapäevane luksust taotlev kodutüüp, mida on näha Ameerika rikkuriseriaalides, aga meie eramutes pole see kuigi levinud.

Kui suure hoonemahu sisemuse valgustamisel fassaadiakendest väheks jäi, ehitati trepihalli kohale kuppel või koguni valgustorn koos akendega. Sama idee mugavamaks lahenduseks on tänapäeval katuseaknad.

Argitrepi kaaslane – trepimade
Tagasihoidlikumas versioonis, näiteks keskmises linnamajas, kus mitu peret kasutab üht ja sedasama treppi, tuleb viimane ära mahutada üldkasutatavasse ning oluliselt väiksemasse ruumi. Seetõttu on korruste vaheline lihtne trepp sageli kokku murtud ­nagu käänis­peaga nuga. Pöörde tegemiseks on üks trepiaste tunduvalt laienenud – muutunud trepimademeks.

Ka ei meeldi kellelegi trepil käsikaudu kobada, seetõttu tuleb trepikojalegi teha aken. Ongi valmis akna- ehk trepimademeprobleem.

Probleemi mõistmiseks eemaldame vaimusilmas linnamajalt fassaadi. Paljastub hoone sisemine ehitus – näeme, et fassaadi taga on trepimademed vahelagede suhtes nihkes. Täpselt poole peal. Kui aga nüüd seina sisse teha aknaaugud mademe suhtes loogiliselt, on fassaadi akenderivi ju möödapääsmatult rikutud!

Sageli on seda ebamugavust lihtsalt igno­reeritud. Paljud sajandivanused puumajad teevad näo, et “ega meil siin treppi polegi”. Klassitsism, mis tollal veel arhitektide vaimu kammitses, pidas vormirütmi olulisemaks igasugusest sisemisest vajadusest. Vajadused, palun väga, tuleb rahuldada märkamatult, mitte häirides kunsti. Ja nõnda ei reeda ühtlases rütmis puitpitsi ja ehislaudadega fassaadid mitte millegagi trepikoda, ainult terane silm märkab, et mõnest aknast on inetult paistma jäänud tõusev trepipõsk. Või hoopis paks trepimade, mis, nagu needus, sattus just täpselt keset akent.

Sama needus kummitab ka sotsialismiaja kortermaju – sageli on trepikoja akendest näha trepimademeid. See on maja häbi, traageldused ju paistavad! Pealegi on need pinnad enamasti viimistlemata, sest need ei kuulu õieti välis- ega sisekujundusse, lisaks jooksevad mööda neid servi ka poole sajandi porinired…

Minu arvates oleks enam kui loomulik, et ei trepp ega vahelagi jookseks hoolimatult vastu aknaklaasi. Kui aga tegemist on kõrge aknaga, mis ulatub läbi mitme korruse, olgu selle taga õhuruum, mitte vahelae läbilõige! Selline formaalne jäikus, mis maja loomulikku ehitust ei arvesta, on funktsionaalsust hindava meele jaoks sama “ilus” kui hiina naiste puntrasse seotud jalalabad.

Trepikoja vaheõitseng
Klassitsismi ja sotsialismi vahepeal peeti aga sisu ja vormi ühtsusest väga lugu. Sestpeale, kui Eesti ärkamisaja järel end ka kroonuarhi­tektuurist vabaks raputas, hakati tunnistama ka hoone sisemuses toimuvat. Ühtlasi selle vajadusi fassaadil. Klassikakaanonitest valla pääsenud moesuundade toel kandus elamuehitussegi “keskaegne” eheduseihalus ja sellest kantud rahvusromantilised tuuled. Eriti tuntav mõju meie arhitektuuriteadvusele oli soomlaste, Eliel Saarise ja tema mõttekaaslaste sajandialguse töödel, millest mõned meie koduõuelegi sattusid – näiteks Pärnu mnt 10 Tallinnas.

Juba võrsus ja ajas juuri ka sama liikumise tuules sündinud, kuid hoopis teise vormikeeleni jõudnud funktsionalism, millest sai lausa meie arhitektuuri “valge laev”, Eesti vabaduse ja uuemeelsuse sümbol.

Need vabastavad mõttesuunad viisid ühtlasi selleni, et trepikoda sai omale väärikad aknad. Olenevalt sellest, kuidas oli trepp maja kõhtu paigutatud, kulges fassaadil kas astmeliselt tõusev aknarivi (keerdtrepi puhul) või kujundati sellest lausa suur pidulik dominant – kaunilt liigendatud suur aknapind.

Trepivertikaali tohtis nüüd aknaid paigutada nii, et need jäid toaakendega nihkesse (nagu ka made vahelaega) ning see tõi fassaadiliigendusse värskustki. Kui aga otsustati põranda läbilõige aknast nähtavale jätta, suhtuti sellesse teadlikult. Näiteks vana Peda maja fassaadi hiidaknast paistev vahelagi on lausa kujunduselement, mitte paratamatu viga.

Trepi emantsipatsioon
Aga ikkagi ei tahtnud mõned majad trepist kuuldagi. Sellisel juhul sai lahenduseks majast eenduv trepikoda, omaette plokk. Vahel tõid arhitektid trepikojad majamahust meele­ga välja selleks, et  hoone arhitektuuri orgaani­li­selt liigendada (vt näiteks Estonia teatri trepikoja-püstikuid). Mõni trepitõus on kujundatud koguni trepitorniks (Aadlipank). Siin pole enam juttugi trepi alahindamisest, ­pigem kajastub selles taas kiindumus ­keskaegsetesse kindlusetornidesse, sisuliselt trepikodadesse.

Paljude arhitektide lemmikvõtteks on muutunud klaastrepikoda. Mõni kumer ­keerd­treppi sisaldav klaasist torn tekkis ­linnapilti juba fungiajal (nt Herbert Johansoni Lenderi kool Tallinnas). Üheksakümnendatel sai lausa kinnisideeks tumendatud klaasist “kast”, seda nii renoveeritud kui uute hoonete küljes…

Ka tänapäeval tuleb pidada klaasist trepi­koda heaks lahenduseks, mis ilmestab nii mõndagi igavat maja. Päeval on klaastrepikoda ju suurepäraselt valgustatud ruum ja õhtusel ajal, seest valgustatuna, on mõni neist tervele linnale ehteks.

Mõnel puhul peitub aga samalaadses pooltornis hoopis trepi konkurent, liftišaht.

Liftki ei aita paratamatuse vastu
Aga tagasi trepikoja ja tema akna juurde. Kõlab absurdselt, aga oma paratamatuses on trepp
arhitektidele tänaseni pinnuks silmas. Isegi liftiajastul.

Lifti kujul on tegemist ju tugeva konkurendiga, eks kujutlege trepi šansse lifti vastu paarikümnekorruselises majas. Kui algul kippus tõstekapike veidi klaustrofoobne olema, siis tänapäeval on pigem vastupidi. Kui varem peideti see konstruktsiooni sisse umbsesse šahti ja lepiti liftisisese kunstvalgusega, siis nü&u uml;d tehakse lift sageli klaasist ja paigutatakse vastu klaasfassaadi (sisse- või isegi väljapoole) või aatriumi-siseõue seinale sõitma.

Kuid siiski, trepist me ei pääse. Elektrist sõltuva lifti kõrval on seda niikuinii vaja, kas või ainult evakuatsiooniks. Ja trepikotta on kindlasti vaja päevavalgust. Juba ainuüksi turvalisuse mõttes – äkki peab evakuatsioon toimuma just elektrikatkestuse tingimustes…

Probleem või mitte, aga tekitab tundeid
Kõige sellega, omas möödapääsmatuses, teistsugususes ja suhtelises ­standardsuses, paistab trepikoda tekitavat arhitektides vastakaid emotsioone. Mõned on valinud selle oma hoone kontrapunktiks, mõni käitub nagu kolmene koolipoiss, tehes koolitükid vastu­meelselt ära. Mõni aga on trotsist jõudu saanud ja uuele tasemele tõusnud.

Kõige selgemalt väljendub see Vilen ­Künnapu nn punases majas, Hendriksoni küüru kõrval – trepikoja aknakriips on seina sisse trotslikult viltu lõigatud (korrates sellega täiesti uues mõõtkavas Andres ­Alveri trikki, mida too kunagi Nõmme teel oma õe maja juures katsetas).

Võimatuna tunduv idee tagasihoidlikkuse all ei kannata: äsja nägin samasuguseid viltuseid kriipsaknaid uue korterelamu trepikodadel Viimsis.

Üldiselt teeb rõõmu see, et trepikoda on hämarast ja haisvast, külmast ja niiskest eikellegimaast muutunud esinduslikuks paigaks, mis on sise- ja välisruumi ühtsuseprintsiipi järgides üsna läbipaistev, ja kus elanikud meelsasti lopsakaid taimi kasvatavad.

Nii et pole viga, pessimistide kiuste näib siiski, et kultuur tõrjub kultuurituse välja. Isegi hoolimata klaasiöö-tagasilöögist võib loota, et peagi vajuvad unustusse trellid esimese korruse akendel ning ka kortermaja trepikoda muutub kauniks vahelüliks kodu ja linna, privaat- ja ühise eluruumi vahel.

 

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/F08CA7EB20993B2CC2257355004AC732

 

 

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: