Kuidas valida siseseinte värvitoone?

03. mai  Madis. Kommentaarid: 0
Malritööd; Kuidas valida siseseinte värvitoone?
Valguse hulk ja kvaliteet ning pinna läige mõjutavad värvuse tajumist suurel määral. Õige tooni valimine väikese värvikaardi põhjal on keeruline, sest värvinägemist mõjutavad ka värvipinna suurus ja värvi kvaliteet. Samuti võib värvitoonide nägemist teinekord isegi dramaatiliselt mõjutada nende vastastikune mõju. Tihti juhtub, et tulemus on erinev värvikaardi väikesest värvinäidisest ega vasta soovitule. See tuleneb asjaolust, et nähtav värvus on alati teistsugune kui värvinäidis. Siseseinte värvikavandit tehes tuleks arvesse võtta teatud põhimõtteid.

Valgus loob värvi

Kui valitakse sobivat värvitooni siseruumidesse, tuleks meeles pidada valgusallikate erinevat mõju sellele. Valgustingimusi teadmata on siseruumide värvi väga raske kavandada, sest valguse kvaliteet ja hulk mõjutavad oluliselt värvuse tajumist. Siseruumide värvipinnad peegeldavad vaid neid värvispektri lainepikkusi, mida kasutatav valgusallikas sisaldab. 

sinine sein kollane sein     









Sinine on kõige kaunim loomulikus valguses, sest hõõglambi kollakas valgus ei korda siniseid lainepikkusi. 

Tänapäevastest valgusallikatest on halogeenlamp ainus, mis peegeldab üsna loomulikult kõiki lainepikkusi, olemata päevavalguslambi kombel liiga sinine. Veel praegugi on suur osa siseruumide valgusallikatest hõõglambid. Hõõglambi valgus on väga kollane ja seepärast kogeme sinisele lähedasi värvusi kollakas valguses määrdunute ja igavatena. Sinakates toonides seinad võivad mõjuda rohekatena. Kollased, kollakasoranžid ja punakad värvid näevad aga hõõglambi valguses head välja. 

Säästulambid on viimasel ajal nende vähese energiakulu tõttu laialt levinud. Säästlik energiatarbimine on nende pluss, kuid värvide peegeldamise seisukohast on säästulambid lausa võimatud. Säästulampide spektrijaotus on ebatasane, nii et värvipinnalt võib esile tõusta hoopis kummaline toon, mida näiteks päevavalguses pole märgatagi. Säästulampide valguse spektrijaotused on erinevad, värvide peegeldamise seisukohast on kõige paremad need, mis jäljendavad päevavalgust. Valgusallikate erineva spektrijaotuse tõttu on väga tähtis kontrollida värvusi selle ruumi valguses, kuhu neid kavandatakse.  

Ruumi langev päevavalgus muudab olukorda märgatavalt. Väljast tulev valgus on pisut sinakas ja muudab värvused jahedamaks. Kollasele ja punasele lähenevad värvused saavad pisut külmema, sinaka värvingu. Sinised, sinakasrohelised ja rohekad võivad tunduda juba liiga külmadena, eriti põhja- ja idapoolsetes ruumides. Valgus ja vari tekitavad värvipinnal huvitavaid vaheldusi ja seepärast tasuks värvinäidist kontrollida nii valgusküllasel kui ka varjulisel seinal.  

Läige ja värvitüüp mõjutavad värvuste nägemist

Mida läikivam pind, seda sügavama ja kirkamana me värvust tajume. Värvipinna poorsus mõjutab suuresti värvitaju. Kui võrdleme omavahel sama tooni pindasid, millest üks on täiesti läikiv ja teine täiesti matt, siis võime kergesti eristada tumedamat ja heledamat. Nähtust põhjustab see, et kõvalt tasaselt pinnalt peegeldub valgus meie silmadesse küllaltki ühesuunaliselt ja siis tajume värvust sügavama ja tumedamana. Poorselt pinnalt hajuvad valguskiired eri suundadesse ja tekitavad mulje heledamast pinnast. Seda nähtust võib värvikavandit tehes ära kasutada. 

Värvuste tajumist mõjutab ka värvi sideaine. Akrülaatvärvi puhul peegelduvad toonid pisut sinakamatena kui näiteks alküüdvärvi puhul, kus me võime märgata kollakamat helki. Materjalitunnetus sõltub suuresti värvitüüpidest, seega sõltub värvuste tajumine värvi koostisest ja värvitud pinna struktuurist. Tugevalt struktureeritud pind jätab tumedama mulje, sest kare pinnaehitus tekitab varje. 
     
seinatoonid

Värvitud pinna struktuur mõjutab värvitaju: kare pind tundub tumedam. 















Värvikaardinäidis ei anna kogu pilti värvuse olemusest

Kui värvitooni valik põhineb ainult värvikaardi väikeste näidiste võrdlemisel, võib teha suuri vigu. Värvikaardinäidised on sageli pabervalgel põhjal, seetõttu tunduvad ka heledad värvid suhteliselt kirkatena. Näiteks enamik Tikkurila Symphony värvikaardi F-rea värvusi on oma olemuselt valge toonid, kuigi kaardil paistavad need üsna värvilistena. Ruumis ei ole meil võrdlemiseks pabervalget, ainult lae valge serv näitab, et sein on pisut värviline. Valged toonid paistavad looduses veelgi valgematena. Värvikaardil tugev ja puhas toon saab suurel pinnal tugevust ja puhtust veelgi juurde. 

Kollane ja oranž on sageli komistuskivideks. Kui valida värvikaardilt kollast või oranži seinatooni, tasub võtta lemmikvärvusest pisut heledam. Sageli on koha peal näha valitud toonist veelgi hallikamat ja heledamat värvust. Tikkurila Symphony värvikaardi read N–Y on kasutuskõlblikud, sealt ei tohiks tulla halbu üllatusi. 

Parima tulemuse saab toone seinal proovides

Värvitooni valides on mõttekas arvestada ka värvuste omavaheliste suhetega. Sisustuskangaste, vaipade või kardinate kirkavärvilised pinnad võivad valgust peegeldades mõjutada seinavärvuse tajumist. Kõrvuti asetsevad, teineteisega piirnevad värvilised pinnad mõjutavad üksteist vahel isegi dramaatiliselt. Näiteks neutraalne hall karniisivärv võib mõjuda pisut punakana, kui seda kombineerida rohelise seinavärviga. Neutraalsed värvused kipuvad tugevatega kombineerituna kalduma vastandvärvuse poole. Heledad toonid paistavad tumedatega kombineerituna veelgi heledamatena ja vastupidi. Seepärast on oluline võrrelda värvinäidiseid ka üksteisega. 

Värvitooni valides uuritakse näidiseid tihti horisontaalpinnal. Lõplik seinavärv tuleb aga vertikaalsele pinnale. Horisontaalpinnale langeb rohkem valgust kui vertikaalpinnale, seetõttu on oht valida kogemata liiga tugev toon. Värvinäidiseid tasub võrrelda vertikaalpinnal, nii saab valida seinte jaoks õige heledusastme. Kui tahetakse olla kindel, et tulemus saab täiuslik, on kõige targem enne lõplikku otsustamist ja tööle hakkamist värvida paraja suurusega näidised nii valguse kätte jäävale kui ka varjulisele seinale.

hõõglamp

päevavalguslamp

päevavalgus

Erinevad valgusallikad mõjutavad oluliselt värvitaju. 


Tekst: Marika Raike 
Fotod: Pekka Vainonen ja Martti Järvi
Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: