Kolm aastat renoveeritud majas

29. aug  Madis. Kommentaarid: 0
Renoveerisime oma kortermaja 2011. aasta sügis-talvel. Kolm aastat renoveeritud majas elamist lubab asjale pisut kainema pilguga vaadata.

Kuigi renoveeritakse enamasti nõukogude ajal tüüpprojektide järgi ehitatud kortermaju, ei pruugi see tähendada sugugi seda, et ka renoveerimine oleks ühesugune koos tüüpilise asjaajamise ja tüüpvigadega. Seetõttu ei saa anda neile, kes alles mõtlevad renoveerimisele, mingeid tüüpsoovitusi. Alljärgnev on põgus ülevaade ühistujuhi, mitte spetsialisti seisukohalt.

 

Maksimaalset tulemust taotledes

Meie renoveerimisotsus sündis kolme kuu jooksul, mil pidasime kolm üldkoosolekut. Kuna valisime üsna ruttu ka ehitaja, pidasime kaks viimast koosolekut juba koos nendega. Arvutasime nii ja teistpidi ja leidsime, et kui juba nii suur investeering teha, siis peab maja maksimaalselt korda saama, sest laenu tagasimaksmine paneb ühistu pikaks ajaks panga surve alla, mil enam midagi väga suurt ette võtta ei saa. Loomulikult lootsime säästu küttekuludelt juba järgmisel kütteperioodil.

Vajalikud otsused tegime suve lõpuks, asjaajamised panga ja KredExiga olid lõpusirgel ning septembris läks möll lahti. Olime oma väikeses alevis esimesed, kes selle töö ette võtsid. Tänaseks on kaheksast kortermajast renoveeritud neli. Teistel sama tüüpi majadel aitas renoveerimisotsust teha meie juba esimese kütteperioodil saavutatud kokkuhoid – maksime kütte eest umbes 40% vähem kui naabrid. See oli muljetavaldav.

Tollal oli KredExilt maksimaalselt võimalik saada kuni 35 protsenti renoveerimistööde maksumuselt. Maksimaalse toetuse saamine nõudis lisaks maja soojustamisele ja küttesüsteemi renoveerimisele ka soojustagastusega ventilatsiooni ning individuaalsete kütteloendurite paigaldamist. Klaasisime ka rõdud, mis energiaaudiitori hinnangul toetas energiasäästu, kuid andis majale ka visuaalselt palju kenama ilme. Ka teised siinsed ühistud klaasisid hiljem rõdud.

Renoveerimise plussid on enamasti samad. Need on korrastatud välimusega majad ja energiasääst. Ühiselt tehes said kõik korterid uued energiasäästlikumad aknad, korrastatud rõdud ja vahetatud radiaatorid. Kulud jagati paarikümnele aastale ja seetõttu tekitas see elanikele väiksema maksekohustuse, kui igaüks oleks pidanud ise oma korteris aknaid vahetama. Kellel juba olid uued aknad, said selle võrra laenukoormust väiksemaks. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et renoveerimise käigus paigaldatud aknad on märksa energiasäästlikumad kui nii mõnedki varem paigaldatud odavamad aknad ja see mõjutab loomulikult ka erinevate korterite soojakulusid.

Küsimusi on tekitanud ventilatsioonisüsteem, mis meie hinnangul ei toimi päris nii nagu vaja. Erinevatelt ekspertidelt oleme saanud erinevaid hinnanguid kuni selleni välja, et midagi väga olulist on jäetud tegemata ja selle parandamine nõuaks lisainvesteeringut. Nõrgaks jäänud omanikujärelevalve tõttu tehti meie majas ventilatsiooni ehituse osas projektimuudatus, millega projekteerijaga nõu pidades nõustus kahjuks ka juhatus. Olnuks vaja tugevamat omanikujärelvalvet, et tehtud viga ära hoida. Tasapisi oleme harjunud, et soojustagastus meie majas väga tõhusalt ei toimi ja suurte tormituulte ajal keeravad inimesed oma ventilatsiooni pigem lihtsalt kinni.

 

Mõõta või mitte?

Omaette probleem on individuaalsete soojamõõturitega, mida KredEx visalt nõudis, kuid mille kasutegur on ehk pigem psühholoogilst laadi kui praktiline. Ehk siis inimeste tarbimisharjumust mõjutab pigem uskumine, et kui ma saan ise reguleerida, siis mul kulub kütet vähem ja maksan ka vähem. Kui mitte rakendada koefitsiente ning kogu küte jagada vaid loendurite järgi, siis oleksid osade korterite küttearved pea kaks korda suuremad ja see pole normaalne. Inimesed lootsid ju küttelt kokku hoida, kuid said hoopis suuremad arved.

Neid, kes süsteemist võidavad rohkem (kõik keskmised soojasõlmele lähemal asuvad korterid), pole individiaalloenduritest loobumisest huvitatud, samal ajal kui äärmiste korterite omanikud peavad suurte soojaarvete kartuses käima toas kampsunis ja villastes sokkides. Kokkuvõttes võib öelda, et soojakuludelt võidab ühistu tervikuna, korteiomanik aga vastavalt sellele, kuhu ta elama on sattunud.

Raske on inimestele seletada, miks vaid 30% küttekuludest jagatakse individuaalmõõturite järgi, ülejäänud 70% aga võrdselt ruutmeetrite järgi üldküttekuluna. Samas poleks päris õige ka mõõturitest loobuda.

Omaette probleem on KredExi pangalaenu tagatise nõue, mis on ilmselt kohustuslik neile ühistutele, kus on laenu võtmise hetkel võlglasi. Olenevalt laenu suurusest võetakse ühistu arvelt iga paari kuu järel automaatselt maha päris kopsakas summa, olenemata sellest, kas ühistu on võlgnikega kimpus või mitte. Ühistu seisukohalt tundub see kohustus ebaõiglane. Me tegelesime võlgnikuga ja saime parasjagu siis võla kätte, kui KredEx meid esimest korda tagatisraha maha võtmisega üllatas. Seega hetkel, mil hakkasime pangalaenu tagasi maksma, karistati meid justkui selle eest, et olime võlgnikust lahti saanud.

Arvestuste kohaselt maksab ühistu KredExile aastate jooksul tagatisrahana tagasi umbes sama suure summa, mille ühistu sai Kredexilt toetusena. Seega võib öelda, et tänu ühistu tublidusele, oleme me ikkagi sellest 35% toetusest ilma jäänud. Võimalik siiski, et selles osas annab Kredexi või pangaga läbi rääkida, maksta lihtsalt iga paari kuu tagant mitusada eurost on meie arvates liig.

Kõigest hoolimata innustaksin ühistuid siiski renoveerimistöö ette võtma, sest tekkivatest probleemidest saab jagu, kuid lõppkokkuvõttes on hullem see, kui üldse mitte midagi ette ei võeta. Juuresolevast diagrammist näeb, et viimaste aastate küttekulu on püsinud stabiilselt enamvähem samal tasemel ja kuigi aastate keskmine temperatuur pole sarnane, näeb siin siiski viimaste aastatel selgelt liikumist säästmise poole.

Sirje Paistu

KÜ Rukki 11 juhatuse liige



meiekodu.ee

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: